Mis "loom" see tantsumuusika siis õieti on?

 

Tantsumuusika iseloom kujundab tantsulist liikumist. Tähtsal kohal on reeglina pulss, tempo ja mõnikord ka kindlad rütmifiguurid. Tantsumuusika järgi ei pea aga alati tantsima. Paljud heliloojad on kirjutanud tantsulisi palasid kontsertteostena.

Säärase muusika liike ja alaliike on lugematu arv. Enamus nendest on kadunud ajaloo hämarustesse ja veel suurem osa on tõenäoliselt alles loomata. Nii et kui me räägime tantsumuusikast, siis ei räägi me konkreetselt millestki.

Mõni aeg tagasi ütles Urmas Lattikas mulle, et ta ei mängi tantsumuusikat, kuigi tihti kontserdi ajal tuleb rahvas lava ette ennast välja elama (tantsima). Nii et kuidas me peaksime siis võtma? Kui muusikakollektiivi esinemiseks on jäetud tantsupõrand, siis on tegemist tantsumuusikaga. Kui seda pole, viljeletakse kontsertmuusikat. Või kuidas?

Noh, olgu. Üldjuhul on meil harjutud liigitama muusikat selle järgi, milleks helilooja ja interpreet on selle loonud ning kujundanud. Samal ajal jälle on Eesti muusikas rohkelt laule, mis algselt mõeldud kontsertesituseks, kuid kuulaja on need sujuvalt vastu võtnud kui vägagi populaarsed tantsulood. Üldiselt on, nagu paistab, selle asjaga üks paras segadus.

Tegin asendusliikmena kaasa ühel rokkansambli jõulupidude tuuril. Esitasime niisugust softroki klassikat, kaasa arvatud eesti oma. Ja läks peale nii, et vähe polnud. Et justkui ka rokkmuusikat võiks lugeda tantsumuusikakas. Ja mitte halvaks kus juures, nagu rahva hinnangust ka selgelt paistis.

Milleks siis muusikat üleüldse liigitada vaja on? Ilmselt selleks, et teisele kuidagi selgitada, millist muusikat selgitaja kusagil kuulnud oli. Kuigi see selgitus võib vahel olla nii umbmäärane, et ei ütlegi sisuliselt midagi.

Eestlastel on üks väga ainuomane tantsumuusika stiil, mille stiilinimest ainuüksi nemad aru saavad. Mis te arvate, mis see on? Õige, see on „sült“. Uurime seda kallerdust siis pisut lähemalt.

Vaadake, on olemas niisugune liigitus, nagu klassikaline tantsumuusika. Tegemist siis väga erineva maailmamuusikaga, mis on kontseresitustel täiesti aktsepteeritud ja lugupeetav. Nüüd kirjutame sellele muusikale eestikeelse teksti ja esitame näiteks juubeliõhtul. Ja oh imet, tulemuseks saame niisuguse eheda "süldi", et lausa lust.

Väljend "sült" tuleneb algselt muusikute omavahelises slängivormis kasutatud sõnast, mis tähendas, et esineti üritusel, kust ei puudunud ka peolaud (süldilaud). See aga ei tähendanud, et esineja tegi mingisugust allahindlust või esines allpool oma võimeid.

Hiljem, kui muusikutel oli repertuaar juba sadu ja tuhandeid kordi läbi mängitud ja nii selge, et võis pingutusteta esitada lausa unepealt, hakkas väljend vähehaaval omandama teistsugust mõtet - esinemine ei nõudnud enam erilist pingutust. Sellisena jõudis mõte ka laiema avalikkuseni, kes seda veel omakorda vürtsitades sai tulemuseks väga negatiivse varjundiga väljendi.

Seepärast mõistega „sült“ seostatakse meil enamasti niisugust mõneliikmeist ja pisut mittehäälestuvat muusikakollektiivi, kes esitab aegade hämarusse vajunud palasid. Ehk siis kelle repertuaar koosneb peamiselt lauludest, mis me leiame näiteks pulmalaulikutest. Aga selliseid ansambleid ju tänapäeval enam ei olegi või peaaegu pole.

Heakene küll, nimetame siis „süldiks“ tantsumuusika, mis on kuulaja arvates lihtsalt halvasti esitatud. Aga nii võime ju vabalt süldibändiks tituleerida ka paarikümne liikmelise bigbändi, kes kusagil fokstroti stiilis Valgret esitamas. Võta sa siis nüüd kinni. Kas Raimond Valgre looming suure orkestri esituses mõnel peolauaga tantsuõhtul on „sült“? Mõne jaoks ehk ongi.

Väljendust „sült“ kasutavad tavaliselt noored kuumad maailmavallutajatest muusikud ja näitab see lihtsalt nende ühekülgsust ja kogenematust. Vanadel tegijatel viib niisugune kummaline väljend pilgu kaugustesse ja toob paljutähendava muige vaikivale suule.

Hinnangutega on nagu kelladega - kunagi ei klapi nad täpselt ning siiski usub igaüks oma.

Mõtteid Tantsumuusikast

Sergei Klaasen